Üks lask

Virumaal on kõik suurem, kirglikum ja vägevam kui mujal Eestis. Virumaa on Eesti mudel nii heas kui ka halvas. Virumaa on Eesti kontsentraat, mis väetatud nii põlisrahva higi ja vere kui ka külaliste kirglikkusega.Kui Ameerikas oli Metsik Lääs, siis Eestis on meie oma Metsik Ida. Vaid tugevad teevad siin ilma.Kirjutan, kuis ma pealinna vurlest virulaseks muutusin, mida selle teadmisega peale hakkasin. Kuis püüdsin Virumaa palgejooni kujundada, elu elamisväärsemaks muuta, Virumaad vingemaks tuunida.Viru säru, Viru vanne, Viru vägevad, Viru regi, aga ka punklaulupidu, emakeeleausammas, slaavi müstika, Kalevipoegade uputus, kainete kaevurite kuju, Kadrina saun ja Rakvere kuulsad jõulukuused – kõik see ongi kokku minu Virumaa, subjektiivne Viru ajalugu läbi viimase kolmandiksajandi.Kirglik, uskumatu, enneolematu ja pärasttulematu.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha.Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia. Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimalus leida uusi sõpru ja ehk armastustki. Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega. Autor pälvis romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjandusauhinna Carnegie medali.„Jahmatavalt julge, tundlik ja ebatavaline raamat, mis annab võimsa emotsionaalse hoobi. Julgen arvata, et pole kedagi, kes raamatu lõpus pisaraid ei pühiks.“ Daily Mail„Lühidalt öeldes hingekriipivalt kurb ja kaunis lugu sellest, mida tähendab olla inimene.“Telegraph

Romaanisarja „Cougar“ menuautori Helene Mossi teise armastusromaani „Üks öö veel“ tegevuspaigaks on maaliliselt kaunis Pühajärve, kuhu saabub pealinnast elama 38-aastane Sandra koos poja Siimuga. Müünud peale lahutust maha Tallinna kesklinnas asuva uhke korteri ning seadnud end sisse kenas järveäärses talukohas, lootes leida looduse rüpes igatsetud südamerahu, võtab aga elu ootamatu pöörde, kui õunapuuoksi lõikama tulnud kohalikus noomehes Karlis tärkavad naise vastu tunded, mis mitte ühepoolseks ei jää. Kas tegu on vaid suveromansiga või kujuneb lubamatust suhtest midagi enamat, selgub Helenele omaselt ootamatu puändina. Romaan „Üks öö veel“ on kaasahaarav ja mõtlemapanev armastuslugu, mis suunab lugejaid endalt küsima, kumma järgi peaks elus juhinduma – kas kaalutleva mõistuse või südamehääle.

Seebühli lastelaagris kohtuvad kaks tüdrukut – Lotte ja Luise– kes on nii enda kui laagrikaaslaste suureks ehmatuseks täpipealt ühtenägu nagu kaks tilka vett. Alguses ajab see tüdrukud marru, siis aga hakkabasi neid huvitama. Selgub, et nad on kaksikud, kelle ema-isa on lahku läinudjuba siis kui tüdrukukesed alles mähkmetes siputasid – emale jäi üksbeebi, isa võttis kaasa teise. Nüüd on Luise ja Lotte kord vanematele üksvingerpuss maha mängida, et ka neil ehmatusest suu lahti jääks. Ja mine teavõib-olla õnnestub nutikatel tüdrukutel isegi vanemaid oma aastatetagust tegukahetsema panna.

"Kuni ühe külma detsembripäevani on Laurie veendunud, et armastust esimesest silmapilgust pole olemas. Veendumus püsib hetkeni, mil ta silmab läbi bussiakna Seda Meest. Nende pilgud upuvad teineteisesse … ja siis paneb buss uksed kinni ning sõidab edasi. Laurie teab, et nad ei kohtu enam kunagi, aga juba järgmisel peol tutvustab Laurie’ parim sõbranna Sarah talle oma eluarmastust. Kes on loomulikult See Mees. Üks päev detsembris saadab Laurie’t, Sarah’t ja Jacki läbi armastuse, südamete murdumise ja sõpruse kümme aastat, vormudes liigutavaks armastuslooks. Josie Silveri debüütromaan „Üks päev detsembris“ on saanud Sunday Timesi ja NY Timesi bestselleiks ning tõlgitud enam kui kahekümne viide keelde."

„Üks meist valetab“ on lugu viiest pärast tunde jäetud noorukist, kellest jäävad ellu neli. Nad kõik on kahtlusalused ja neil kõigil on midagi varjata.Meil kõigil on saladusi, oluline on see, kui kaugele oleme valmis nende varjamiseks minema.Esmaspäeval pärastlõunal jäetakse pärast tunde viis Bayview High keskkooli õpilast.Bronwyn, Aju, on seadnud sihiks Yale’i ülikooli ja ta ei riku mitte kunagi ühtki reeglit. Addy, Kaunitar, on piltilus kooliballide kuninganna. Nate, Kurjategija, on juba narkoäri ajamise eest tingimisi karistada saanud. Cooper, Sportlane, on pesapallistaar. Ja Simon, Heidik, on Bayview High kurikuulsa kuulujuturakenduse looja.Aga Simon ei välju enam kunagi klassiruumist, kuhu ta sisenes. Sest enne, kui aeg täis saab, on Simon surnud. Ning uurijate sõnul ei ole tema surm õnnetusjuhtum. Ta suri esmaspäeval. Teisipäeval oli tal plaanis postitada mahlakaid paljastusi oma klassikaaslaste kohta ja seega on kõik neli tema mõrvas kahtlustatavad. Või on nad hoopis vabaduses viibiva tapja jaoks ideaalsed patuoinad?Sedamööda, kuidas politsei loos selgusele jõuab ja meedia möllab, peavad neli teismelist toime tulema oma valede tagajärgedega ja neid endiselt mängukannina kasutava tundmatu vastasega. Kui nad ei suuda oma erimeelsusi lahendada ja koos tegutseda, satuvad nad otseteed manipuleeriva tapja osavalt punutud võrku.Romaan „Üks meist valetab“ on erinevate tegelaste silmade läbi edasi antud nutika süžeega põnevuslugu, mille lõpplahendus selgub alles viimasel leheküljel. See on midagi enamat kui tempokas krimka – lugu on ühtlasi ka valgustav pilk kooliellu.Karen McManuse debüütromaan ilmus 2017. Tõlkeõigused on müüdud enam neljakümnesse riiki, see on püsinud New York Timesi menukite nimekirjas üle aasta, tõlked on jõudnud menukite nimekirja Suurbritannias, Iirimaal, Saksamaal, Prantsusmaal ja Brasiilias. Loo põhjal on valmimas film. Karen McManuse teine romaan TWO CAN KEEP A SECRET ilmub eesti keeles 2019.

Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine… Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli. Lille Roometsa debüütromaan „Üks väike valge tuvi“ võitis kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha.

Maailmakirjanduse väärtteoste armastatud tõlkija Valda Raua 100. sünniaastapäeva tähistamiseks ilmus tema päevikute, kirjade ja märkmete põhjal koostatud raamat „Üks elu“, milles avaneb nii ta enda ja tema perekonna käekäik kui ka aeg ja inimesed, kultuurisündmused ning seltsielu läbi aastakümnete. Lisaks kümmekond tõlkenäidist, Valda Raua loomingu muljetavaldav bibliograafia, arvukalt fotosid. Lugeja ette ilmuvate inimeste nimed võtab viiel leheküljel kokku teose nimeregister.

Miks me kõnnime? Sest see on meie loomuses. Tahame sünnist saadik panna üht jalga teise ette, uurida ja ületada piire. Iga samm viib meid edasi, on osa avastusretkest ja annab võimaluse uue leiu üle rõõmu tunda.Inimesed on alati kõndinud. Meie esiisad läbisid jalgsi pikki maid ja sõnal „päevatee” oli ühene tähendus. Nüüd väljendab see mõtet, et kogu elu on üks suur rännak.Kust ja kuhu inimene kõnnib, mis on meie siht? Asume teele Norra seikleja ja kirgliku matkaja Erling Kaggega, kes otsib kirjanduse, filosoofia ja isiklike rännakute kaudu vastuseid küsimusele, miks on iga samm oluline.Oma essees põimib ta ajalugu ja tänapäeva, anekdootlikke ja tõsiseid lugusid, tuues meid kahe jalaga maa peale: oluline on tunda pinda jalatalla all. Kõndimine, olemuselt aeglane tegevus, vastandub kiirele elutempole. Juba kaasaegse meditsiini isa Hippokrates rõhutas, et kõndimine on inimese parim ravi.Ükskõik, kas eesmärk on teha 10 000 sammu päevas, leida murele lahendus või lihtsalt loodust nautida ‒ kõnni.Erling Kagge on maailmarändur, kunstikoguja ja kirjanik, kes jõudis esimese inimesena maakera „kolmele poolusele”: põhja, lõunasse ja Džomolungma tippu. Ta on kirjutanud kuus raamatut, juhib Norras kirjastust Kagge Forlag ja elab Oslos. Eesti keeles on tema sulest ilmunud raamat „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada” (2018).

Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat gorillast nimega Ivan, kes olles veetnud 27 aastat oma elust kaubanduskeskuses asuvas klaasseintega puuris, on harjunud, et inimesed teda päevad läbi jälgivad. Ivan suudab vaevu meenutada oma elu vihmametsas või seda, mis tema perega juhtus. Ta isegi ei mõtle oma mineviku peale, selle asemel mõtleb Ivan teleshowdest, mida ta näinud on, oma sõbrast elevandist Stellast ja hulkuvast koerast nimega Bob, kes tal külas käib. Kõige enam mõtleb ta aga kunstist, kuidas tabada värvidega mango maitset või lehtede häält. Vähemalt seni, kuni saabub elevandibeebi Ruby. Järsku näeb Ivan oma senist kodu ja kunsti uue pilguga ja teab, et peab midagi ette võtma, et Ruby elu läheks paremini kui temal.Katherine Appelgate on kirjutanud südantsoojendava ja unustamatu loo sõprusest, lootusest ning vaprusest, millele ei suuda vastu panna mitte ükski loomasõber.“Üks ja ainus Ivan“ on võitnud Ameerika mainekama lastekirjanduse auhinna – Newbery preemia 2013. aastal, lisaks mitmetele teistele auhindadele, ning on New York Timesi bestseller.