Surmav valge

Kuigi teismelist Fauri köidab üksinduse imeline maailm, kannustab teda ka soov olla keegi teine, igatsus saladusliku muu järele. Nii leiab ta endale eeskujuks vanema noorhärra, kelle põnevasse ellu püüab ta päev-päevalt üha enam sulanduda. Paraku muutubki mõlgutamisi ette kujutatu reaalsuseks, võimaluseks osaleda hoopis teistsuguses maailmas, mõõtmatult erinevas, kus ta tegelikult elab. Ümbritsev kiretus seevastu lisab kentsakaid varjundeid president Urho-Urhole, kes hea tahte saadikuna juhtub naaberriiki külastama. Meisterlikult loodud tegelaskujude seas eristub ehk enim raamatu teine peategelane Mirt, kelle unistus valgest vannikohvikust realiseerub suletud ühiskonnale ja väikelinnale kohaselt aga hoopis ootamatul kujul. Ignar Fjuk sündis Tartus, päeval, mil Stalinit maeti ja seetõttu pool linnast nuttis, teine aga varjas truult rõõmupisaraid. Ta on omandanud magistrikraadi Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, teeninud elatist linnaplaneerija, arhitekti ja ajakirjanikuna, tegutsenud kunstniku ja pedagoogina ning istunud rahvaesindajana Toompea suures saalis ajal, kui poliitika eesmärgiks oli eelkõige veel ühishüve.

Tuntud Rootsi krimikirjaniku Henning Mankelli (s 1948) romaan saab alguse 1992. aasta 24. aprilli pärastlõunal, kui väikelinnas Ystadis kaob jäljetult kinnisvaramaakler Louise Åkerblom. Samal ajal kavandab fanaatiliste buuride rühm teisel pool maakera Lõuna-Aafrikas juhtiva poliitiku atentaati, et sellega peatada riigi demokratiseerimisprotsess. Kinnisvaramaakleri kadumist uurima hakanud kriminaalkomissar Kurt Wallander mõistab, et tegemist pole tavalise juurdlusega. Louise Åkerblom on pealtnäha õnnelikus abielus olev kahe lapse ema, lisaks veel ka metodisti kiriku liige. Asi muutub veelgi keerulisemaks, kui naine leitakse jõhkralt tapetuna ning kuriteopaigalt avastatakse juhuslikult must maharaiutud sõrm. Kurt Wallander seisab silmitsi oma senise karjääri kõige keerukama ülesandega. Pärast seoste avastamist Lõuna-Aafrikas ette valmistatava vandenõuga kasvab tema abitustunne veelgi. Mõrvaloo kiirest lahendamisest ei sõltu seekord vaid mõne üksiku inimese heaolu – nüüd on Ystadi politseiniku kätes sadade tuhandete inimeste saatus…

Valge rinne : kirjeldusi vene kodusõjast kaasaegsete ja isiklike mälestuste põhjal. Sisu: – Mässuliste orjade maa – Kornilovi vandenõu – Kerenski – Venemaa diktaator – Bõhhovi vangla – 25. oktoober – Stavka viimased päevad – Bõhhovi vangide põgenemine – Doni kasakate riik – Taandumine Kubani steppidesse – Võitlusi Jekaterinodari ümber – Kornilovi surm – Kasakad parandavad meelt – Võidujooks naftale – Punaste hirmuteod – Liitlaste tulek Mustale merele – Denikini võidutee – Batjko Mahno – Röövlipealikud rahvakangelaste osas – Lõunarinde varisemine – Valge Siber – Volga kangelane – kindral Kappel – Riigipööre Omskis – Koltšaki üürike hiilgeaeg – Kõuekõmin idast – Mässuleegid tagalas – Hõbeseeklid – Kappel ülemjuhatajana – Reedetud admiral hukatakse – Pihkva valgekaart – Põhja-Lääne armee – Eestlased vallutavad Pihkva – Balahhovitši vägiteod – Batjko ihkab kättemaksu – Judenitš Petrogradi väravail – Kaotatud mäng – Lõppvaatus – Bermondti avantüür – Rinne Põhja-Jäämere ääres – Nurjunud ettevõte – Arhangelski langemine – Parun Vrangell – Lootusetu võitlus – Koduta ja isamaata.

"Valge kuningriik" on haaravalt kirjutatud romaan, mis viib lugeja tänapäeva Lääne-Euroopa suurlinnadesse ning 1980. aastate Afganistani sõjatandrile. Selle tegelasteks on sõdurid ja saatkonnatöötajad, kes tegelevad kahepoolsete suhete arendamisega igasugusel tasandil. Samas ei ole tegu ainuüksi põnevusromaaniga. See on lugu sündmustest, mis saavad alguse kahe Pariisi lähetatud diplomaadi kohtumisest ja mille lõpplahendus on määratud viieteistkümne aasta eest toimunud sõjast. Samuti on loos oma osa 18. sajandi traktaadil nimega «Valge kuningriik». Tiit Aleksejev (sünd. 1968) on hariduselt ajaloolane. «Valge kuningriik» on tema esimene romaan. Tema novell «Tartu rahu» pälvis 1999. aastal «Loomingu» aastapreemia.

On aasta 1944, sakslased okupeerivad endiselt kogu Norrat, kuid juba paistab sõja paratamatu lõpp. Ingrid on taas oma isakodus, Barrøy kaljusaarel, paraku täiesti üksi. Ta püüab korraldada oma elu talve künnisel, käib merel kala nõudmas, heitleb iseenda ja oma mälestustega. Ühel päeval saadab meri saareranda mitu ohvrit, kes on pärit merel põhja lastud Saksa laevalt, aga ka pooloimetu mehe, kelle Ingrid elule toibutab. Mõne intensiivse nädala jooksul elab ta läbi eriskummalise armuloo. Mees lahkub peagi, ent Ingridile jääb temast laps, mis mõjub naisele algul ootamatuna, kuid hiljem tõelise õnnistusena. Seda enam, et üheaegselt lapse sünniga lõpeb sõda ja saarele tulevad tagasi need, kes sinna on varem kuulunud – ning elu võib edasi minna.Romaan on põhjamaiselt karge, sündmusterohke, seda iseloomustab omapärane keelekasutus, kujundirikkus. See on loetav ka iseseisvana, kuid mõnede sündmuste ja Ingridi mõttekäikude mõistmiseks on hea taas kätte võtta „Nähtamatud”. ROY JACOBSEN (snd 1954) on tunnustatud Norra kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde, seejuures on temalt eesti keeles ilmunud romaanid „Imelaps” (2010) ja „Nähtamatud” (2014). Käesolev romaan „Valge laam”, mis valmis 2015. aastal, sai autori kodumaal sooja vastuvõtu osaliseks ja tõusis raamatumüügi edetabelite tippu. „Valge laam” on otsene järg romaanile „Nähtamatud”.

Wynstantoni markii on end sidunud Londoni kaunitari Locadiga, leedi Marshalliga, ning kui naise abikaasa ootamatult sureb, asutab markii end pikale reisile Indiasse ja Nepalisse, soovides ära hoida kuulujutte nende suhetest. Pärast tagasitulekut jätkab ta armuafääri, jäädes mõneks ajaks Londonisse, kuigi peaks kohe minema oma maavaldustes asuvasse Wyn Castle’isse…

Okultistliku romaani meistri Gustav Meyrinki raamatu peategelane on leidlaps Christopher, suguvõsa viimane mees. Varjuderiigi jõud juhivad ta elu. Uni on sillaks elu ja surma vahel. Surnud esivanemad juhendavad ja õpetavad teda. Peategelane haihtub koos mõõga ja laibaga ning on kirjutanud selle raamatu juhtides teispoolsusest kirjaniku kätt.

Ämblikusupp. Just see on Anika seestpoolt. Aga ta varjab seda hoolega. Üks vale samm ja Becky Vilhauer, kooli kõige populaarsem tüdruk, muudab ta elu maapealseks põrguks. Nii et kui endine üksiklane Logan McDonough ilmub ühel ilusal septembrikuul kooli kuumema, lahedama ja saladuslikumana kui kunagi varem, teab Anika kindlalt, et ei saa endale seda suhet lubada. Oleks täiesti hullumeelne mingi veidriku pärast oma positsioon prügikasti saata. Mis sest, et see veidrik on nüüd unistuste prints ja tema üksiklasestaatus ilmselgelt ta segase koduse olukorra süü. Andrea Portese kurbnaljakas keskkoolilugu on lõbus ja kaasahaarav, kuid selle tume allhoovus tabab valusalt nagu hoop kõhtu.

Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.

Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine… Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli. Lille Roometsa debüütromaan „Üks väike valge tuvi“ võitis kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha.