Viimane laev

Üksikemana poja ülikooliküpseks kasvatanud Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe ameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Aastaid kitsastes oludes virelenud Aliis on ammu kaotanud usu, et elu talle põnevust ja armastust võiks pakkuda. Kuid laevasõit sihtkohta osutub ootamatult seiklusrikkaks. Kui luksusliku restorani klient kalaluu alla neelab ja teda lämbumisoht ähvardab, suudab üksnes Aliisi kiire ja otsustav sekkumine vana mehe surmasuust päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning Rootsi haigla asemel satub naine tööle Prantsusmaa villasse. Üle pikkade aastate on tal aega vaadata tagasi lapsepõlve, mil ta kasvas üles väikeses alevikus, ning otsida lepitust oma vanematega, kas või mõtetes. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole. „Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab üllatuslikult, et küps iga võib olla mitmes mõttes märksa värvikirevam kui noorus. Raamatule on oodata järge. Loeb Liina Tennosaar.

Rikka ja auahne mehe tütrena teab Rowena, et isa tahab, et ta abielluks tiitlikandja, soovitavalt Wenfieldi hertsogiga, kes neiule ei meeldi ja kes ka ise ei taha abielluda. Selle abielu vältimiseks sepitsevad nad plaani. Suhtudes teineteisesse nagu vend ja õde, lähevad nad koos nendega sama meelt olevate sõpradega jahil lõbureisile ja aitavad üksteisel leida oma unelmate armastust. Plaanid luhtuvad Vahemerel, kus sultan röövib Rowena ja vangistab ta oma haaremisse. Paistab, et Rowena ja hertsog on teineteisest igaveseks lahutatud.

"See on kolmas lugu noorukese Moskva militsionääri Nikita Ivašovi tegemistest paralleelmaailmas, mis näeb välja nagu elustunud vene muinasjutud. (Sattus ta sinna imelihtsalt – laskus ühel päeval suvalises külakeses keldrisse ja avastas end hoopis Baba Jagaa elamise alt…) Kõigepealt, nagu ikka, on ta hädas kukega, kes äratuskellana on küll efektiivne, kuid kipub ütlemata vara une rikkuma. Ja Baba Jagaa, kohaliku miilitsajaoskonna agar ja asendamatu kaastööline, räägib, et poissmehepõli ei ole ikka õige… Ja siis kutsutakse Nikita lossi – kadunud on olulised joonised. Nagu ikka, selgub uurimise käigus, et kõik on palju keerulisem, kui alguses paistis, ja kaalul on vähemalt maailma saatus."

Krimikirjanduse kuninganna Agatha Christie on kirjutanud rohkesti lühijutte teispoolsest viirastusteilmast. Romaanid tulid hiljem – kirjanikukarjääri alustas ta lugudega, mis pajatasid spiritismist, õudsetest ettekuulutustest, teispoolsusest tulevatest hoiatustest ja seletamatutest õnnetustest. Kõige jubedamad ja eriskummalisemad lood on nüüd koondatud kogumikku „Viimane vaimudetund”. Lühilugudes kohtume esimest korda kuulsate detektiivide Hercule Poirot’ ja miss Marple’iga. Nad on küll kõrvaltegelased, ent just nemad märkavad tõde, mis on peidus üleloomulikkuse loori all. Kogumik koosneb 20 lühiloost, millest nii mõnigi kuulub Agatha Christie enda lemmikteoste hulka.

Õnnetus ei tule kunagi üksi, teadis vanarahvas öelda. Seda saab tunda ka Markus, keda tabab korraga mitu jama: ülemus on rahulolematu, abikaasa kuidagi võõraks jäänud, enesehinnang kipub kiiresti allamäge veerema. Kui siis ämm tuleb välja täiesti uskumatu süüdistusega, tunneb Markus, et eluisu hakkab ära kaduma. Just sel kõige hullemal ajal saabub tema ellu ootamatult Liisa – naine, kes sipleb samamoodi probleemidepuntras ja oskab seetõttu ära tunda ja aidata meest, kelle kannatustekarikas hakkab täis saama. Kahekesi proovivad nad tulla toime muredeportsuga, millest jaguks kümnele. Aga armastus ja teineteise hoidmine, elutahe ja soov mitte alla anda aitavad nad lõpuks taas valguse kätte. Tuule Lind on avaldanud kaheksa raamatut: „Pööratud kuu“ (2008), „Päev algab öösel“ (2010), „Vale tõde“ (2011), „Eelijapäev“ (2012), „Ühe elu killud“ (2014), „Kättemaksukohuslane“ (2015), „Tavaline perekond“ (2016) ja „Liivakella helinal“ (2017).

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]

Emotsionaalne jutustus naisest, kes riskeerib eluga, et avastada tõde oma perekonna kohta.Abitöötaja Gia Andrews teenib elatist katastroofide jälitamisega üle kogu maailma. See on täiuslik elustiil, mis hoiab teda eemal tema isiklikust nullpunktist…

Poola kuulsaim fantaasiakirjanik Andrzej Sapkowski kutsub meid oma muinasjutumaailma ja tutvustab valgejuukselise Riivimaa Geralti, koletiste hävitaja saagat. Hiljem räägiti, et võõras oli tulnud põhjast, Köiemeistrite torni juurest. Ta polnud küll veel vana, kuid tema juuksed olid juba peaaegu täiesti valged. Mõõk oli tal rihmaga seljale kinnitatud. Valgejuukseline ilmus linna, sest oli lugenud kuninglikku läkitust, kus lubati kolm tuhat oreeni Wyzima elanikke kimbutava vampiiri nõidusest vabastamise eest. Kui vanasti ulusid metsades ainult hundid, siis nüüd võib kõikjal igasugu koletisi kohata, olgu see siis harilik libahunt, basilisk, verejanuline vampiir või vetehaldjas. Amforast kogemata vabastatud džinn aga võib muuta rahuliku linna elanike elu põrguks ja õudusunenäoks. Siin ei piisa tavalistest loitsudest ega haavapuust vaiast. Siin on vaja proffi. Nõidurit. Mõõga- ja maagiameistrit, kes valvab selles muinasjutumaailmas moraalset ja bioloogilist tasakaalu.

„Viimane sõna“ pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: „Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle.“

Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.