Viimane vaimudetund

Üksikemana poja ülikooliküpseks kasvatanud Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe ameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Aastaid kitsastes oludes virelenud Aliis on ammu kaotanud usu, et elu talle põnevust ja armastust võiks pakkuda. Kuid laevasõit sihtkohta osutub ootamatult seiklusrikkaks. Kui luksusliku restorani klient kalaluu alla neelab ja teda lämbumisoht ähvardab, suudab üksnes Aliisi kiire ja otsustav sekkumine vana mehe surmasuust päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning Rootsi haigla asemel satub naine tööle Prantsusmaa villasse. Üle pikkade aastate on tal aega vaadata tagasi lapsepõlve, mil ta kasvas üles väikeses alevikus, ning otsida lepitust oma vanematega, kas või mõtetes. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole. „Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab üllatuslikult, et küps iga võib olla mitmes mõttes märksa värvikirevam kui noorus. Raamatule on oodata järge. Loeb Liina Tennosaar.

Õnnetus ei tule kunagi üksi, teadis vanarahvas öelda. Seda saab tunda ka Markus, keda tabab korraga mitu jama: ülemus on rahulolematu, abikaasa kuidagi võõraks jäänud, enesehinnang kipub kiiresti allamäge veerema. Kui siis ämm tuleb välja täiesti uskumatu süüdistusega, tunneb Markus, et eluisu hakkab ära kaduma. Just sel kõige hullemal ajal saabub tema ellu ootamatult Liisa – naine, kes sipleb samamoodi probleemidepuntras ja oskab seetõttu ära tunda ja aidata meest, kelle kannatustekarikas hakkab täis saama. Kahekesi proovivad nad tulla toime muredeportsuga, millest jaguks kümnele. Aga armastus ja teineteise hoidmine, elutahe ja soov mitte alla anda aitavad nad lõpuks taas valguse kätte. Tuule Lind on avaldanud kaheksa raamatut: „Pööratud kuu“ (2008), „Päev algab öösel“ (2010), „Vale tõde“ (2011), „Eelijapäev“ (2012), „Ühe elu killud“ (2014), „Kättemaksukohuslane“ (2015), „Tavaline perekond“ (2016) ja „Liivakella helinal“ (2017).

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]

Emotsionaalne jutustus naisest, kes riskeerib eluga, et avastada tõde oma perekonna kohta.Abitöötaja Gia Andrews teenib elatist katastroofide jälitamisega üle kogu maailma. See on täiuslik elustiil, mis hoiab teda eemal tema isiklikust nullpunktist…

Üksikemana poja ülikooliküpseks kasvatanud Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe ameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Aastaid kitsastes oludes virelenud Aliis on ammu kaotanud usu, et elu talle põnevust ja armastust võiks pakkuda. Kuid laevasõit sihtkohta osutub ootamatult seiklusrikkaks. Kui luksusliku restorani klient kalaluu alla neelab ja teda lämbumisoht ähvardab, suudab üksnes Aliisi kiire ja otsustav sekkumine vana mehe surmasuust päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning Rootsi haigla asemel satub naine tööle Prantsusmaa villasse. Üle pikkade aastate on tal aega vaadata tagasi lapsepõlve, mil ta kasvas üles väikeses alevikus, ning otsida lepitust oma vanematega, kas või mõtetes. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole. „Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab üllatuslikult, et küps iga võib olla mitmes mõttes märksa värvikirevam kui noorus. Raamatule on oodata järge.

Poola kuulsaim fantaasiakirjanik Andrzej Sapkowski kutsub meid oma muinasjutumaailma ja tutvustab valgejuukselise Riivimaa Geralti, koletiste hävitaja saagat. Hiljem räägiti, et võõras oli tulnud põhjast, Köiemeistrite torni juurest. Ta polnud küll veel vana, kuid tema juuksed olid juba peaaegu täiesti valged. Mõõk oli tal rihmaga seljale kinnitatud. Valgejuukseline ilmus linna, sest oli lugenud kuninglikku läkitust, kus lubati kolm tuhat oreeni Wyzima elanikke kimbutava vampiiri nõidusest vabastamise eest. Kui vanasti ulusid metsades ainult hundid, siis nüüd võib kõikjal igasugu koletisi kohata, olgu see siis harilik libahunt, basilisk, verejanuline vampiir või vetehaldjas. Amforast kogemata vabastatud džinn aga võib muuta rahuliku linna elanike elu põrguks ja õudusunenäoks. Siin ei piisa tavalistest loitsudest ega haavapuust vaiast. Siin on vaja proffi. Nõidurit. Mõõga- ja maagiameistrit, kes valvab selles muinasjutumaailmas moraalset ja bioloogilist tasakaalu.

„Viimane sõna“ pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: „Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle.“

Deverillide kroonika kolmanda osa tegevus algab 1939. aastal. Ballinakellys on mõndagi muutunud. Deverilli loss kuulub Bridie Doyle’ile, kellest on saanud krahvinna di Marcantonio. Aga krahvi päritolus on midagi kahtlast ja kuigi Bridie armastab teda jäägitult, tundub mees olevat temast tüdinud.Kitty on leppinud, et Jack O’Leary läks Ameerikasse, ja ta on harjunud elama Roberti, Florence’i ja JP-ga. Aga siis on Jack korraga tagasi Ballinakellys.Martha Wallace leiab Iirimaalt oma pärisema asemel JP ja noored armuvad.Ka teine maailmasõda jätab Deverillidele oma jälje. Celia tuleb tagasi Lõuna-Aafrikast ja tal on ootamatu tulevikuplaan.Milliseks kujunevad suhted elavate vahel ja mis saab lossi vangistatud vaimudest?

Peaministri jõhkra tapmise jälgi ajades satub uuriv ajakirjanik Kairit Nõlvak ruttu palju suurema saladuste puntra otsa – ja taipab ühtlasi, et sama pundart püüab temaga võidu lahti harutada ka keegi teine, temast palju võimsam… “Viimane kustutab tule” on ulmeliste sugemetega poliitiline thriller ning samas ka romaan võimust ja vastutusest, vassimisest ja usaldusest. Eeskätt aga sellest, mille kõigega võivad inimesed oma põhimõtete kaitsel endalegi ootamatult hakkama saada.

Igatsuste neem. Üksilduse saar. Armastus pudelipostiga. Andrus Kasemaa uus romaan algab armastusjanuse minategelase õnneliku leiuga saarerannast – pudelipostiga leitud kiri Sigridilt, Rootsi tütarlapselt. See vallandab terve fantaasiaküllaste mälupiltide ahela, viib peategelase tagasi ajas rändama, meenutama oma keerulisi kooliaastaid, igavusega täidetud ülikooliperioodi ja mässumeelest kantud sõjaväeteenistust, mis päädib vaimuhaiglas. Kas Sigrid on hullusest piinatud mõistuse sünnitis või on hoopis kõik peategelase meenutatu väljamõeldis Sigridi lõbustamiseks, see jääb juba lugeja enda otsustada. „Minu viimane raamat” on luuletajana tuntust kogunud Andrus Kasemaa teine romaan, esimene, „Leskede kadunud maailm” ilmus Varrakus 2012. aastal.